Peale eilset ööd mõistsin, et kõige ilusamad ja armsamad asjad elus tulevad just siis kui sa neid oodatagi ei oska. Selle suure draama ja nende negatiivsete emotsioonide juures on mul siiski veel killuke õnne, muidugi kui nii saab öelda, sest see situatsioon milles olen, on siiski väga, väga keeruline.
Kui ma veel kevadel sügavamõtteliselt nn kodutute teemal arvamust avaldasin siin, üritades panna end samasse olukorda, siis nüüdseks võin vaid öelda, et ma ei eksinudki. Mõnikord ma lihtsalt mõtlen, et ma peaksin lõpetama teistele elamise, ja mõtlema rohkem enda peale. Aga samas on see väga hea omadus, sest maailma on jäänud veel väga vähe neid, kes ka teiste heaolule mõtlevad. Ja sellest omadusest lihtsalt nii kergelt lahti ei saa. Inimesed lihtsalt ei muutu, muutub vaid suhtumine healjuhul. Kuid samas ei välista ma fakti, et mul on väga raske, mõnikord ma mõtlen, et kellele mind ikka vaja on.. enam. Nüüd kus mul ei ole enam midagi, kui mul ei ole enam kedagi. Elu lihtsalt muudab inimesi, paneb neid kogema asju, mida ei saa ette teada, paneb neid väärtustama asju, mis neile enne väärtusetud tundusid ja vastupidi.
Ma arvan lihtsalt, et ei ole mõtet väärtustada igasuguseid materiaalseid asju, sest ühel hetkel võid avastada, et oled neist ilma..nagu juhtus minuga. Kui aus olla, siis ega hetkel ma ei igatsegi väga oma riideid, ehteid, veelvähem meigiasju. Need on täiesti väärtusetud. Levib vale arusaam, et oled see mida kannad, millega end üles lööd. Ei, inimesed on eelkõige ilusad seestpoolt, oma hingelt. Ja ütleme ausalt, ega inetut iseloomu ei saaks ka uhkete riiete ja mitme kilo meigiga ära peita. Nii see on.
Kui nüüd veidi oma hetkeseisust rääkida, siis see on kirjeldamatu. Ma olen katki. Väga katki. Ma lihtsalt mõtlen ja mõtlen.. ja ilmselt jäängi mõtlema. Mu peas on vaid üks küsimus, miks see pidi nii minema? Mida halba ma oma elus teinud olen, et sellise lõpu leian.. Ma, ma lihtsalt ei suuda enam. Reaalselt. See kõlab nüüd küll üsna melanhoolselt, aga ma ei saa sinna midagi parata. Ma teen küll selle kõige juures head nägu, aga ma ei saa sellega enam kaua hakkama. Sellest kõigest on juba üle nädala möödas, ja see painab mind kohutavalt. Ma olen väsinud, mul on unehäired, ma ei suuda enam keskenduda millelegi, ning ma elan pidevas hirmus.
Ma ei tea, kas peaksin andestama..andestama terve oma elu kogetut. Või hoopis vabandama, et kõige selle põhjustasin? Vabandama, et ma kevadel taas silmad avasin, ja uuesti elama õppisin. Mind valdavad süümepiinad..süümepiinad mille olen ise põhjustanud.
Ma vajan abi, kuid ei suuda seda piisavalt teadvustada endale. Ma ei taha elada inimeste sümboolsest kaastundest, oh ei.
Kuid mis saab edasi, seda ma siiralt ei tea.
Ma näen aga ei vaata. Ma lepin aga ei kaota. Armastan päeva, kuid öösiti ärkan. Olen hajameelne aga kõike märkan. Reegleid järgides neid purustan. Kõike mäletan, vahel iseennast unustan. Kallistan aga ei puutu. Olen muutlik, kuid ei muutu. Joostes seisan paigal. Naeratades pisaraid peidan. Olen kerge aga rõhun. Tahan luua aga lõhun. Olen eksinud, kuid su leian. Lasen minna aga südames hoian... Olen suur aga ometi väike. Olen kuu, kuid kõrvetan kui päike. Olen vaikne aga räägin palju. Vahel näed mind, vahel mu varju...ütlen hüvasti, kuid ei lähe. Olen liiga palju aga ikka veel vähe... Olen harjumus millega sa iial ei harju. Mul on valus aga ma ei karju. Ei ole ma igavik- olen vaid hetk. Ei ole sihtpunkt- olen vaid retk. Olen päev, mil säravad tähed. Saadan su ära, kuid ei taha, et lähed. Ma andestan, kuid ei unusta, ma haavan, kuid ei purusta. Tahan teada, kuid ei küsi. Olen vaid hetk, mis ei püsi.
Maybe our mistakes are what make our fate. Without them, what would shape our lives? Perhaps if we never veered off course, we wouldn't fall in love, or be who we are. After all, seasons change. So do cities. People come into your life and people go. But it's comforting to know the ones you love are always in your heart. And if you're very lucky, a plane ride away.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar