Tell me once more how I used to be

Okei, nüüd on kõik. Ma olen pannud oma kannatused proovile, ja ma ei jõua enam. Ma ei jõua mõelda pidevalt mis oleks kui? Ma olen lihtsalt tüdinenud inimeste soovidest, muredest, igapäeva rutiinist. Ma.. ma ei tea enam mida teha, mul puudub motivatsioon. Öeldakse, et tuleb järgneda sellele mida armastad? Oma unistustele, aga kui sul ei ole enam neid? Kui kõik mis sul oli..oli, ja see on igavikku kadunud? Mul on tunne, et olen tagasi alguspunktis, punktis kuhu oli nii kerge jõuda.. kuid kust oli nii raske välja rabeleda. Kõik oleks ju võinud teisiti minna, sel hetkel ma rõõmustasin, et ma taas elada saan. Kuid nüüd, pidevalt valesid otsuseid tehes, inimestele head tehes, pidevalt manipuleeritava rollis on üsna raske mitte mõelda sellele.. mis oleks kui? Mis oleks kui ma ei oleks sealt enam tagasi tulnud? Ilmselt oleksin hetkeseisuga unustuste hõlma vajunud. Kuid praegu.. kirjutades neid endalegi veidrateks kujunenud sõnajadu, mõistan ma, et seekord on see raskem kui kunagi varem. See pidevalt manipuleerimine tunnete ja kõige muuga, see lihtsalt teeb oma töö. Ma tahaks loota, et see on vaid hetke emotsioon, mil mõistad et oled siin vaid tühikoht, naerualune, kes pidevalt teiste soove täita üritab ja enda omad maha matab.Võib-olla ongi see mu eesmärk siin.. sest kui on, siis võin oletada, et olen selle edukalt täitnud ja võin kaduda. Ilmselt ei mõista te mis minuga hetkel toimub, ega ma isegi täpselt aru ei saa. Üritan kirjeldada olukorda mille ma ise tekitanud olen, olukorda millest on raske eksisteerimisega välja tulla. Arusaades, et inimene/inimesed, kellesse sa nii väga kiindunud olid, sinuga vaid mängisid, sind oma tahtmise saavutamiseks vaid ära kasutasid...  tekitas nii tühja tunde, tunde, et oled kõigest ilma, kõigist ilma. Ja sinu üle vaid naerdakse. Ausus ei ole siin maailmas enam midagi väärt, nagu öeldakse, iga heategu ei jää karistuseta. Võib-olla hetkel siin seda kirjutades, tundes vaid eksisteerimis ja tühjustunnet, see ongi minu karistus.