I try so hard to help other people because i have no idea how to help myself

Hmm, tänasest koolipäevast midagi tarka rääkida ei tahaks, sest ei ole midagi rääkida. Alla arvestuse päev oli. Üle pika, pika, pikaaa aja sain taas rääkida ühe väga hea sõberiga, ta kuulas mu vähemalt ära, ei öelnud midagi, tekitas mu pisikesse hinge hea tunde.. positiivne. Tegelikult ei ole asjad nii hullud midagi, isegi üpris meeldivalt läheb, kui nädalavahetus arvesse võtta. Lihtsalt selline rõhuv tunne on koguaeg, sest pole kedagi, kellega neid emotsioone jagada. Päris keeruline peaks mainima.


Tõelised sõbrad on me kõrval siis, kui meil midagi korda läheb. Nad toetavad meid, rõõmustavad meie võitude üle. Valesõbrad on need, kes ainult siis, kui on raske, ilmuvad kohale, kurb nägu peas, “solidaarsusest”, kuid tegelikult pakub meie kannatus neile oma õnnetus elus vaid lohutust.