Ma ei tea, ma ei tea enam mitte midagi. Ja mis kõige hullem, ma ei tahagi enam midagi teada, millestki teada. Ma tunnen, et olen ka iseend kaotamas. Kui veel kevadel ma naersin ühe inimese lause üle "Sa kaotad kõik, mida armastad", siis nüüd, nüüd ma mõistan mida see lause kõige otsesemas mõttes tähendas. Ma arvan lihtsalt, et elu teeb omad korrektuurid. Ma olen oma elus kaotanud palju, isegi liigagi palju. Kõik see sai alguse just sellest samast kevadest, kus jäin kaotajaks, kaotasin ta. Ka enda kaotamisest ei jäänud palju puudu, nagu te ilmselt teate. Järgmisel hetkel ma mõistsin, et mul on palju neid, kes mul sellest kõigest üle olla aitavad. Kuid siis, siis ma kaotasin jälle. Ma kaotasin oma, oma hingesugulase, oma kalli kiisu Pätu. Ilmselt on teil seda üsna raske mõista, kuid just tema oli see, kes mind igal mu nõrkuse hetkel oma kohalviibimisega aitas. Peale päikesepaistelist suve aga tuli sügis. Olles oma eluga edasi läinud, ei suutnud ma uskudagi, et peale oma sünnipäeva, kaotan ma kõik, kõik keda/mida armastasin, mille nimel ma nii palju vaeva olin näinud. See kõik lihtsalt kadus. Need inimesed, need soovid, need tunded. Jäi üle vaid tühjus. Elamise asemel vaid eksisteerimine. Nüüd mõtlen ma vaid, mis saab edasi? Mida ma nüüd teen? Miks? Nii palju küsimusi, kuid mitte ühtki vastust. Ma ei väidagi seda, et ma ei ole milleski süüdi, ei ma ei ütle nii. Ma arvan lihtsalt, et iga asi on siiski kahepoolne. Meil kõigil on omad head ja vead. Ükski eksisteeriv inimene siin maapeal ei ole perfektne, ja ei peagi olema. Me kõik teeme vigu, kes rohkem- kes vähem. Kuid mis peamine, me õpime neist, me teeme neist omad järeldused, analüüsime neid, ja tahame edaspidi paremad inimesed olla. Ma usun, et siin ühiskonnas ei ole ühtki inimest, kes oma tehtud vigu heastada ei tahaks. Ma arvan ka seda, et igale inimesele peaks antama nn teine võimalus, tõestamaks kuidas vahel inimesed ekslikult teistesse suhtuvad. Ma usun, et olete sellega nõus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar