What comes easy won’t last long, and what lasts long won’t come easy..

Ma tunnen, et olen vaimselt otsa saamas. Mu sees on üks suur hirm. Ma kardan mõelda, mis siis saab kui mulle see kõik meelde tuleb. Ma kardan, kuid samas ma tahan kõike teada. Ma olen lihtsalt nii otsakorral. Kui mul ei oleks toeks maailma parimat, kes minusse usub, siis nii kaugele ma jõudnud ei oleks. Ilmselt ei kirjutaks ma seda ka siin..seda emotsioonitut sõnajada.Ma loodan, et peale neljapäeva... selgub tõde, ja kõik läheb paremaks. Ja et kõik halb, läheb tagasi sinna kust see alguse sai. Ma ei elaks veel üht traumat üle. Ei.

Kui mind ükskord enam siin pole.. kui mind ükskord enam ei tule.. ei näe mu nime ekraanil, ei kuule mu häält vastamas, kui valid mu numbri, kui vaatad mu pilti ja see on tuhmunud ja silmad mis sealt vastu vaatavad on kauged ja võõrad.. kui hüüad mu nime ja sellele ei reageeri keegi... kui püüad meenutada möödund tutvust inimesest, kellele sa nii tähtis olid.. nii vajalik.. nii kallis.. kui tunned hinges igatsust ja tühjust - siis tea, et mind ei ole enam siin.. Olen läinud kaugele siit ära, kuhugi kus on mul hea.. kuhugi, kus pole seda valu, pole igatsust, sest keegi ei tule sinna nii pea järele ... kuhugi kus on palju minusuguseid, kes taga nutavad sinusuguseid.. olen lihtsalt läinud ära...