Lõpp hea, kõik hea 2013!

Öeldakse, et iga aasta on nagu 365 leheküljeline raamat, mille me ise koostanud oleme, well.. nüüd on see siis kohe-kohe oma lõpu leidmas. Aasta 2013 jääb meelde kui väga emotsionaalne aasta. Juhtus palju head.. ja võib ka öelda, et liiga palju halba. Sellelt aastalt õppisin ma eelkõige seda, et inimesed, kes on meiega meie õnnehetkedel.. ei ole meiega meie kõige halvematel aegadel. Sõbrad, kes lubavad meile alati toeks olla, paratamatult kaovad. Jättes kõik läbielatu ainult meie mälestustesse. 

Mingit suurt aasta kokkuvõtet ma siiski ei tee, kuid mõned tähtsamad kuud toon siiski välja, tähtsamad siiski positiivses mõttes... negatiivset ei peaks enam meenutama.

Jaanuar: Sellest on küll päris palju möödas, kuid see kuu jääb mulle erilisena meelde just täpselt oma viiuldaja pärast. Nimelt õnnestus mul juhusetahtel(?) külastada üht meeleolukat pidu, kus esines ei keegi muu kui A. Rybak. 

Aprill: Aprillikuu oli täis üllatusi, sel imelisel päeval kui haiglast koju sain, ootas mind taas kiri Norrast. Selgus, et Alex külastab jälle Eestit. Ja kutse tema kontserdile oli jällegi juhusetahtel olemas. Sellega oli muidugi veidi probleeme, eriti just vanuse poolest. Aga me saime hakkama, mina ja minu... parim sõbranna.

Mai-Juuli: Need kuud ei lähe mul ilmselt kunagi meelest. Olin koos oma maailma parimaga Victoria I pardal praktikal. See aeg oli täis rasket tööd, lõputut nalja ja naeru, võrratuid inimesi, seiklusi Stockholmis. Uskumatu, kuid ma igatsen seda kõike..väga.

August: August oli kuu, mil sain jälle oma lapsepõlve kodu külastada, näha päris oma enda lemmik inimesi-oma kambajõmme. See aeg mil seal olin... justkui kestis ja kestis. Mis teeb selle kuu veelgi ilusamaks oli see, et nägin ka oma laeva poiska ära. :d

September-November: Sinna ajavahemikku jäid kool, sünnipäeva pidu-mis lõppes katastroofiliselt, kallite inimeste kaotamine, naer ja pisarad.

Ja viimaks... Detsember, kuu mil kõik tundus nii ilus, kuni.. kuni 13dani. Sellest päevast peale muutus kõik. 

Kui nüüd seda kõike veelkord kokkuvõtta, siis sellel aastal sain ma teada, millised inimesed tegelikult on. Ja mis on nende väärtushinnangud. Ma kaotasin palju armsaid inimesi, kuid kohtasin ka uusi.. neid samu once in a lifetime kind of persoone. :)

Kuid siiski, aastat 2013 jään meenutama kui üsna meeleolukat aastat. 

Uuelt.. aastalt 2014 soovin lihtsalt, et inimesed suudaksid enda kõrvalt leida ka teiste jaoks aega, sest nii kurb kui see ka poleks, kunagi ei või teada mida tulevik toob. Me ei näe ette, kes meie eludest lahkub, kõrvale jääb. Aastad mööduvad, kuid kahetsustunne kestab igavesti! 

Meeleolukat aastavahetust, mu kallad! :) Oih, oleksin juba unustanud... Siim, kui sa seda lugema peaksid, siis soovin sulle palju-palju õnne sünnipäevaks! Kõike ilusat! Sina, just sina oledki once in a lifetime kind of person! :)

Lõpetuseks saadan kõigile teile, mu armsad- suured-suured kallid! Aitäh, et mind aasta läbi tegevuses hoidsite, eriti sina, Grete! Sinu pärast ma seda kõike siin ju teengi! :*

Society is going to judge you anyway, so do whatever you want to do.

Häid pühi mu armsad!
Üsna palju on mu viimasest postitusest möödas, arvan, et osaliselt on kõik positiivsemana tunduma hakanud. Viimasel ajal on lihtsalt nii palju..võiks isegi öelda maagilisi asju juhtunud. Ma usun, et mida rohkem millessegi uskuda, seda tõenäolisem see on et see juhtub. Aga kui nüüd oma vahepealsetest tegemistest rääkida, siis pühad on nagu pühad ikka, ehk siis ohtralt toitu.. millele järgneb ohtralt trenni.:d
Aga... kuna mul reaalselt millestki rohkemast rääkida ei ole, siis tervitan Siimu, kellel veel minusse ja mu blogisse usku on. Tänkjuu! :))

A tune is a song without words. Death is a life without love.

Üle pika aja võtsin end taas kokku, et siia midagi kirjutada. No tegelikult kui aus olla, siis viimane koolinädal oli üsna tegus, kui veel muud asjad välja jätta. Tundsin end selle kõige pärast nii kohutavalt, siiamaani tunnen ja kardan. Igatahes kui nüüd millestki positiivsest rääkida, siis neljap peale kooli läksime armsa klassiga pidutsema. Niiöelda klassiistumisele.
Väga tore oli, reaalselt. Seda just oligi mulle vaja, et mõtted eemale saada. Aga nagu ikka, kõik hea saab ükskord otsa, sest sain uurijalt üsna ebameeldiva uudise.
 Reedel meil koolipäeva ei olnud, no põhimõtteliselt oli aga... läks veidi pahasti.
Eile õhtul jõudsin ainult viivuks koju, lubasin et lähen ema jõulupeole, Suurde-Tõllu. Peaks mainima, et see ei olnudki eriti ebamugav, vanemate ja targematega koos olla. Tuli kasuks. Jõuluvana mängis ei keegi muu kui mu ühiskonnaõpetuse õpetaja, haha.. naerda sai palju. Õhtu tipphetkeks kulges minujaoks üks täiesti tundmatu bänd. Solist oli saarlane. Käisime koos suitsetamas, ja rääkisime lihtsalt niisama. Sain isegi sooviloo tellida, kuigi ma ei jõudnud seda ära kuulata, sest pidin lahkuma. Aga kokkuvõtteks oli mulle seda õhtut vaja, sain oma mõtted mujale sellest kõigest...

Any woman can spend a mans money, ride his car, order off the menu. But only a real woman can help a man achieve his goals in life, support him when he's broke, push him to be successful, shower him with positive energy, compliment him on a regular basis and never kick him while he's down.

What comes easy won’t last long, and what lasts long won’t come easy..

Ma tunnen, et olen vaimselt otsa saamas. Mu sees on üks suur hirm. Ma kardan mõelda, mis siis saab kui mulle see kõik meelde tuleb. Ma kardan, kuid samas ma tahan kõike teada. Ma olen lihtsalt nii otsakorral. Kui mul ei oleks toeks maailma parimat, kes minusse usub, siis nii kaugele ma jõudnud ei oleks. Ilmselt ei kirjutaks ma seda ka siin..seda emotsioonitut sõnajada.Ma loodan, et peale neljapäeva... selgub tõde, ja kõik läheb paremaks. Ja et kõik halb, läheb tagasi sinna kust see alguse sai. Ma ei elaks veel üht traumat üle. Ei.

Kui mind ükskord enam siin pole.. kui mind ükskord enam ei tule.. ei näe mu nime ekraanil, ei kuule mu häält vastamas, kui valid mu numbri, kui vaatad mu pilti ja see on tuhmunud ja silmad mis sealt vastu vaatavad on kauged ja võõrad.. kui hüüad mu nime ja sellele ei reageeri keegi... kui püüad meenutada möödund tutvust inimesest, kellele sa nii tähtis olid.. nii vajalik.. nii kallis.. kui tunned hinges igatsust ja tühjust - siis tea, et mind ei ole enam siin.. Olen läinud kaugele siit ära, kuhugi kus on mul hea.. kuhugi, kus pole seda valu, pole igatsust, sest keegi ei tule sinna nii pea järele ... kuhugi kus on palju minusuguseid, kes taga nutavad sinusuguseid.. olen lihtsalt läinud ära...

People change, and often, they become the person they said they will never be.

Olles tagasi alguspunktis, kus olukord tundub nii väljapääsmatu, kuid samas nii masendav, et ei tule mõttessegi, et kõik võiks veel hullemaks minna, kuid uskuge mind kõik saab veelgi kohutavamaks minna. Saab.. ja lähebki. Terve see neetud elu on muutunud nii mõttetuks, valelikuks, ja valusamaks. Ma tunnen, et olen nii katki, mul on nii valus. Saaks see kõik otsa..saaks see elu otsa. Ma lihtsalt ei tea mis toimub, miks inimesed teevad üksteisele haiget, seda nii vaimselt, kui ka füüsiliselt. Miks ometi? Miks on vaja teiste tunnetega niimoodi manipuleerida. Mu sees on hetkel tühjus, tühjus mille on tekitanud viha, ja pisarad. Ma vihkan end, ja seda kui naiivne ma olen. Vihkan.