You can fake your smiles and laughters, but you can never fake your tears and feelings...

Ülehomme on taas see päev, mil lähen merele. Seekord ootan ma juba hetkel vahetuse lõppu, sest kui ma tagasi tulen, saan kohe-kohe tähistama hakata, nimelt oma sünnipäeva. Ainus asi mille peale saan kindel olla, sest tean, et see tuleb kindlalt...ja mingil tobedal põhjusel ära ei jää. 

Mu kodune vahetus oli meeldiv. Ma nimetan seda koduseks vahetuseks, sest leidsin just, et üks kuu, ehk siis mu 30 päeva on jaotatud 15/15, ehk mu töinevahetus ja kodune vahetus. Viimasel ajal ongi mul tunne, et kodu ei ole enam see, mis ta oli vanasti. Igakord kui tagasi tulen on vahepeal nii palju asju juhtunud ja ma ei jõua end kõigega kurssi viiagi, see aeg siin maal läheb nii kiiresti ja siis on juba aeg tagasi merele minna, ja seal ma tunnen end ka nii koduselt... mõnikord ma lausa unustan, et olen tööl. Olgem ausad... mu kodune riidekapp on pooleldi tühi-pool sellest on merel, mu kajutis, mu kapis. Seega on mul ühes kuus 2 vahetust ja 2 riidekappi. :)

Mu vabavahetus ei olnudki nii väga vaba, sest olin hõivatud kooli ja kõigi nende kodustetöödega ja järgi õppimisega. Sellest hoolimata tulin ma suurepäraselt toime. Päris vabad päevad sisustasin sõbrannadega kohvetades ja viisin kurssi end vahepeal toimunuga, seega oli reaalselt maha magatud päevi vähe. 

Mõnikord ma tunnen, et ma ei jaksa enam nii. Mõni päev on nii kuramuse raske ärgata ja mõelda kõigele sellele, mis ma tegema pean või kuhu nüüd vaja jälle joosta on. Näiteks lubasin ma oma õemehe juurde ta sünnipäevale minna, kuid seekord lasin endas pettuda. Ma lihtsalt ei jõudnud. Mul on sellepärast nii halb tunne, nagu reaalselt, sest tavaliselt kui ma midagi luban, siis ma ka täidan seda.

Nii...mis veel? 

Tegelikult väga midagi.. kuidagi väga mõttetu tuju on. Üldse viimasel ajal läheb kõik nässu. Mul ikka joppab koguaeg nende noh, mitte joppamistega, teate küll. Ei tea? Ma ka mitte. 

Õnneks on mul sellisteks  "mul on kõik nii pahasti, kas ma võin sulle kurta" hetkedeks mu once in a life kind of person, lühidalt öeldes, kui mul on halb tuju-võin ta peale karjuda, sõimata või mida iganes teha, Ta teab, et ma ei mõtle seda tõsiselt ega solvu mu peale, olgu, kui asi puudutab linnupilte, siis paar minutit(loe: Mõnikord ca paar tundi) vaikust on garanteeritud. :D 

Või näiteks kui mul on hea tuju, ta lubab mul end piltlikult öeldes surnuks rääkida- seda ainult sellepärast, et päriselt ma teda ju surnuks rääkida ei saaks... või noh, kes teab-peab veel proovima. 

või kui ma olen tüdinud kõigest ja kõigist.... Jep, tema on ainuke, kes saab kõigega kurssi viidud. 

Tunned kadedust ja tahaksid teada kus küll sellist inimest leida? Seljuhul mul on kahju, tunne pealegi. :) 

Ja nüüd mis muud kui tagasi merele, ning popinädal ja ohtralt järgi õppimist, sünnipäev(millest üritan teha postituse ala Rell sai aasta vanemaks, kuid tarkus ei leidnud sünnipäeva kutset- ja jäi uksetaha järgmist aastat ootama). 

Olgem paid ja nautigem sügist! 

If you don't know where you're going, any road'll take you there

Piisavalt palju aega on mööda läinud, ning otsustasin, et kirjutan siia paar lauset oma suve kohta. Sest see suvi ma siia rohkem ei kirjuta. 

Minu suvi möödus töiselt, kuid samas ka lihtsalt sõpradega lebotades. Jõudsin üsna palju korda saata, seega, korda läinud suvi nagu ikka. 

Tööst veel niipalju, et... mul on ääretult armas, ühtehoidev ja meeldiv seltskond soomelahel. 6st meeskonnast siiski parim! 

Kui ma kooli veebruaris lõpetasin, siis teadsin kohe, et tahan töökõrvalt veel midagi põnevat õppida. Mõeldud-tehtud! 

Paar nädalat tagasi viisin dokumendid uuesti kooli, sain teada, et sain sisse.

Üleeile käisin veel õppekava veidi ümberkohandamas, et kõik siiski ladusamalt minema hakkaks. 

21.septembril on mu esimene koolipäev! :) Tegelikult küll mitte esimene päris, aga enne seda pean paar popipäeva siiski tegema, sest ülehomsest lähen tagasi merele.

Seega peaks mainima, et niisama unistades unistused ei täitu, nende poole tuleb siiski püüelda. :) 

I’m just thankful for the people that never left me.

Only once in your life, I truly believe, you find someone who can completely turn your world around. You tell them things that you’ve never shared with another soul and they absorb everything you say and actually want to hear more. You share hopes for the future, dreams that will never come true, goals that were never achieved and the many disappointments life has thrown at you. When something wonderful happens, you can’t wait to tell them about it, knowing they will share in your excitement. They are not embarrassed to cry with you when you are hurting or laugh with you when you make a fool of yourself. Never do they hurt your feelings or make you feel like you are not good enough, but rather they build you up and show you the things about yourself that make you special and even beautiful. There is never any pressure, jealousy or competition but only a quiet calmness when they are around. You can be yourself and not worry about what they will think of you because they love you for who you are. Colours seem brighter and more brilliant. Laughter seems part of daily life where before it was infrequent or didn’t exist at all. A phone call or two during the day helps to get you through a long day’s work and always brings a smile to your face. In their presence, there’s no need for continuous conversation, but you find you’re quite content in just having them nearby. Things that never interested you before become fascinating because you know they are important to this person who is so special to you. You think of this person on every occasion and in everything you do. Simple things bring them to mind like a pale blue sky, gentle wind or even a storm cloud on the horizon. You open your heart knowing that there’s a chance it may be broken one day and in opening your heart, you experience a love and joy that you never dreamed possible. You find that being vulnerable is the only way to allow your heart to feel true pleasure that’s so real it scares you. You find strength in knowing you have a true friend and possibly a soul mate who will remain loyal to the end. Life seems completely different, exciting and worthwhile. Your only hope and security is in knowing that they are a part of your life.

Sometimes you have to act like you don't care, even when you do.

Mõnikord on mul lihtsalt tunne, et ajan taga midagi, mis lihtsalt ei saagi kunagi  käega katsutavaks, olgugi et ma tõsiselt raban selle nimel. 

Kokkuvõtteks läheb mul siiski väga hästi. Ma vahetasin vahepeal lõplikult vahetust, sel hetkel kui selline võimalus avanes, ei mõelnudki ma sellele, et võin seda kõike hiljem kahetsema hakata. Praegugi ei mõtle eriti. Kuid siiski, kurb on olla, sest minu esimesel vahetusel sel laeval ei olnud ka midagi viga, mind võeti hästi vastu, mul jäid sinna paljud sõbrad. Minu praeguse vahetuse kohta käivad samad sõnad. Mul on lihtsalt kohutavalt vedanud. Kõigega. Mõnikord on küll tunne, et midagi oleks justkui puudu, aga see on üldse teine teema, millest praegu juttu teha pole lihtsalt mõtet.

Positiivne on veel see, et sain endale pika lepingu ning kindla graafiku. Ma peaksin ilmselt ennast rohkem kiitma, ma olen 3 kuuga saavutanud nii palju. Mul on olemas peaaegu, et kõik. :) 

Kui ma jaanilaupäeval merelt tulin, sattusin igasugustesse sekeldustesse, praegugi võtab muigama. 

Esiteks, buss, millega olin plaaninud tulla, ei sõitnud-sest oli riigipüha, teiseks taksojuht kellega mul nii palju joppas.. oleks avarii teinud ja vabandamise asemel võttis minult kehekordse tasu, sest rääkis mulle augu pähe, et riigipühadel on taksod 2x kallimad, ilmselgelt ma jäin uskuma ja käisin kohe raha välja. Haha :d

Ja kolmandaks, nägus noormees, kes bussis mu kõrval istus virutas läbi une mulle küünarnuki ribidesse. See oli uskumatu koju jõudmine ma ütlen. Seda kõike ainult võimalik vaid minuga :d

Kuna ma olin merelt tulles väga väsinud, siis otsustasin oma jaanipäeva edasi lükata ja pidasin selle eile ära. Väga meeldiv oli! 

Nüüd võiks suvi ka normaalselt peale hakata... ja kõik oleks veel meeldivam! 

It's funny how good I am at giving advice to others, but when it comes to helping myself, I don't know what to do

Ma ei teagi kuidas ja millest alustada jällegi. Vahepeale on jäänud väga palju meeldivaid ja mitte nii meeldivaid aegu. 

Kui ma viimati mainisin, et kuuaega veedan kodus, siis muutus asi sekundi pealt. 

Nimelt sain ühtäkki teise vahetusse tööle. Ja see on nii positiivne. Ma saan töötada mõlema vahetusega, ja ma olen nii rõõmus. Minult on nii palju küsitud, et kummas vahetuses ma end ikkagi köikse paremini tunnen, ja tegelikult ma ei saagi midagi vastata-ma lihtsalt ei oska. Ühes vahetuses on mul parimad semud, laeva emme. Teises jällegi ka väga toredad sõbrannad ja töökaaslased, hihi.

Hetkel on mu graafikud ka nii sassis, niiet pole mõtet üldse siin midagi järgmise postituse suhtes ennustama hakata. 

Eelmisel nädalavahetuses sai mulle ka see selgeks, et ma tõmban enda poole just neid inimesi, keda ei tohiks. Tähendab, mitte mina ei tõmba-vaid seda teeb raha. Õeldakse, et raha rikub sõprussuhteid, kuid sellest saad aru alles siis, kui ärkad hommikul ja sind on paljaks varastatud. Tähendab, mitte sind... vaid su rahakotti. 

Aga seeselleks, väärtuslik õppetund on see siiski kogu eluks. 

Kui nüüd millestki positiivsemast rääkida, siis nädalapäevad tagasi sai mu kõiksem venna lõpuks 18! Tema peost ma küll osa ei saanud, sest olin merel. Kuid kuulduste põhjal möödus ta sünnipäev soliidselt.

Pühapäeval oli mu armsa teise emme sünnipäev, mis ka see aasta ilma minu kohalolekuta ei möödunud-õnneks :)

Sellel pühapäeval tähistan koos oma mõlema emmega jällegi traditsioonilist emmedepäeva oma kõikse lemmikumas teises kodus. 

Vahepealsed argipäevad kavatsen pühendada oma sõbrannadele, ja meite kvaliteetajale. 

Votnii...

Nagu te ilmselt arusaate läheb mul väga hästi, sest ma oskan elada nii endale kui ka teistele. Soovin sama ka teilegi! 

Live your life, take chances, be crazy. Don't wait, cause right now is the oldest you've ever been and the youngest you'll ever be.

Tsaukitsau

Ainult mina suudan suure hurraaaga blogima hakata, ja siis selle üldse täiesti ära unustada. Just, selline ma kord olengi. Ma ei tea suuda lihtsalt iial ära otsustada, mida ma tegelikult tahaksin :)

Et asjasse veidi selgust saada, lugesin oma viimase postituse üle. Tähtsam oli öeldud. 

2 ja pool kuud on möödas... ja millega ma siis tegelenud olengi?

Peale kooli käisin väga paljudel töövestlustel. Osadel tõsise sooviga, osadel lihtsalt, et aimu saada milline üks korralik töövestlus välja näeb. Nägin päris huvitavaid ja positiivseid kohtasid. 

Aga nagu ikka.... oli mul südames kindel plaan minna merele. 

Ja seda ma tegingi. 

Suur unistus oli saada tagasi sinna, kus ma oma mere peal töötamise pisiku sain, kuid asjad ei läinud nii, nagu lootsin. 

Aga sellest ei ole enam absoluutselt mitte midagi, ausalt. 

Oma viimased kuud olen töötanud Stari peal. Alguses oli hirm päris suur. Minna üksi tundmatusse kohta, võõras laev, võõrad inimesed, võõras meeskond, teine liin, kõik oli nii võõras. Oleksin alustanud justkui nullist. 

Esimene vahetus oli väga keeruline, ei teadnud mida ja millal öelda, kellega rääkida. Mida üldsegi rääkida?  Seega suhtlesin inimestega ainult tööalaselt, ja et laevas veidigi orienteeruda.

Aga mida aeg edasi, seda paremini ma end seal tundma hakkasin. Ma leidsin endale need inimesed, kellega sain rääkida asjadest ilma, et sellest mingi kaos tekiks.Täna võin ma öelda, et need on sõbrad, kes jäävad!  Ja vastupidi. Haha, jep... laeval võib ühest lausest ka suur skandaal tulla, uskuge mind. 

Tänasel päeval olen ma oma eluga väga rahul, mul on olemas peaaegu kõik, mida olin planeerinud.
Mul on olemas töö, mida ma armastan, sellele lisaks väga positiivsed ja äärmiselt toredad töökaaslased, sõbrannad-kes minu tüütust isiksusest hoolimata mind armastavad. Endised õpetajad, keda aeg-ajalt koolis külastamas käin. Inimesed mu ümber on lihtsalt nii ilusad ja head!
Ning mis peamine, mul on isegi oma enda päris jälitaja, haha, reaalselt... mida veel tahta eksole? :D

Oma unistuste poole tuleb püüelda, mitte lihtsalt oodata, et midagi juhtuma hakkaks. Lootmine on nõrkadele! 

Kui nüüd rääkida oma vabast vahetusest, siis see tuleb väga, väga, väga pikk. Tervelt kuuaega. Ja kuna ma ei kannata kodus lihtsalt istumist, siis otsin terveks kuuks ajaks jällegi tegevust. 

Räägin veel veidi sellest, mis veel vahepeale on jäänud. 

Peale kooli lõpetamist lubasime sõbrannadega, et kohtume igal võimalikul võimalusel mis tuleb. 

Eelmine nädalavahetus sujus kõige paremini, nägin isegi oma kõige kallimad klassivennad ära. Nii hea oli kuulda, et kõigil läheb väga hästi ning kõik on oma eludega rahul, kes rohkem, kes vähem-kuid siiski, kõik on hästi. 

Järgmise meeldiva korrani, vandeseltslased!

Only once in your life, I truly believe, you find someone who can completely turn your world around. You tell them things that you’ve never shared with another soul and they absorb everything you say and actually want to hear more. You share hopes for the future, dreams that will never come true, goals that were never achieved and the many disappointments life has thrown at you. When something wonderful happens, you can’t wait to tell them about it, knowing they will share in your excitement. They are not embarrassed to cry with you when you are hurting or laugh with you when you make a fool of yourself. Never do they hurt your feelings or make you feel like you are not good enough, but rather they build you up and show you the things about yourself that make you special and even beautiful. There is never any pressure, jealousy or competition but only a quiet calmness when they are around. You can be yourself and not worry about what they will think of you because they love you for who you are. Colours seem brighter and more brilliant. Laughter seems part of daily life where before it was infrequent or didn’t exist at all. A phone call or two during the day helps to get you through a long day’s work and always brings a smile to your face. In their presence, there’s no need for continuous conversation, but you find you’re quite content in just having them nearby. Things that never interested you before become fascinating because you know they are important to this person who is so special to you. You think of this person on every occasion and in everything you do. Simple things bring them to mind like a pale blue sky, gentle wind or even a storm cloud on the horizon. You open your heart knowing that there’s a chance it may be broken one day and in opening your heart, you experience a love and joy that you never dreamed possible. You find that being vulnerable is the only way to allow your heart to feel true pleasure that’s so real it scares you. You find strength in knowing you have a true friend and possibly a soul mate who will remain loyal to the end. Life seems completely different, exciting and worthwhile. Your only hope and security is in knowing that they are a part of your life.

Miks inimesed rohkem ei ütle, et teine ta kõrval on ilus või miks me rohkem ei nuta, vaid ainult salgame tundeid..

Nii, nüüd ongi kõik. Mu koolitee on läbi saanud ja võiks arvata et ma olen nii paganama õnnelik. 

Ma olen enda üle väga uhke, kuid samas ei saa ka öelda, et ma nii hirmus õnnelik oleksin- no muidugi olen, aga samas on ka nii kurb olla, sest ma ei näe enam inimesi, keda olen 3,6 aastat igapäevaselt oma kõrval näinud. Mul oli parim klass, parimad sõbrad, ja parim seltskond maailmas!!

Ma arvan, et inimesed märkavad alles siis kui oluliseks on meile saanud need inimesed, kes on igapäevaselt meiega koos, ja hakkavad tõelist sõprust hindama alles viimasel minutil. 

Öeldakse, et kooliaegsed sõbrad on need, kellega suhtled ka hilisemates eluettapides-ma loodan seda siiralt. 

Peale reedest lõpetamist läksime klassiga oma viimasele ühisele istumisele. Väga tore õhtu oli jaa...

Ja üleüldse, nädalavahetus oli üpriski positiivne, no peaaegu... jep. 

Only once in your life, I truly believe, you find someone who can completely turn your world around. You tell them things that you’ve never shared with another soul and they absorb everything you say and actually want to hear more. You share hopes for the future, dreams that will never come true, goals that were never achieved and the many disappointments life has thrown at you. When something wonderful happens, you can’t wait to tell them about it, knowing they will share in your excitement. They are not embarrassed to cry with you when you are hurting or laugh with you when you make a fool of yourself. Never do they hurt your feelings or make you feel like you are not good enough, but rather they build you up and show you the things about yourself that make you special and even beautiful. There is never any pressure, jealousy or competition but only a quiet calmness when they are around. You can be yourself and not worry about what they will think of you because they love you for who you are. Colours seem brighter and more brilliant. Laughter seems part of daily life where before it was infrequent or didn’t exist at all. A phone call or two during the day helps to get you through a long day’s work and always brings a smile to your face. In their presence, there’s no need for continuous conversation, but you find you’re quite content in just having them nearby. Things that never interested you before become fascinating because you know they are important to this person who is so special to you. You think of this person on every occasion and in everything you do. Simple things bring them to mind like a pale blue sky, gentle wind or even a storm cloud on the horizon. You open your heart knowing that there’s a chance it may be broken one day and in opening your heart, you experience a love and joy that you never dreamed possible. You find that being vulnerable is the only way to allow your heart to feel true pleasure that’s so real it scares you. You find strength in knowing you have a true friend and possibly a soul mate who will remain loyal to the end. Life seems completely different, exciting and worthwhile. Your only hope and security is in knowing that they are a part of your life.

Paid!

Goodbye to yesterday...

Veeklaas, aga vett pole sees. Ilusad sõnad, aga pole südamest. Sõnad ongi nagu veeklaas, kui nad pole hingest, siis nad on lihtsalt tühjad paljad sõnad. Elades hetkes ja tehes kõike südamega on elu hoopis teine - kvaliteetne ja imeline. Pole esmaspäevast pühapäevani kestvat nädalat. Esmaspäeva, mis algaks sellega, et tuleks juba reede ning pühapäeva, mis lõppeks sellega, et homme on jälle esmaspäev. Kui teha ainult seda, mida süda ütleb, siis on ainult see hetk ja miski muu ei loe. See ei tähenda seda, et tulevikust oleks ükskõik. Nii kuidas teed ühte asja, teed kõike muud. Oma südant järgides ja ennast täielikult praegusele pühendades pole tuleviku pärast üldse vaja muretseda. Uksed hakkavad lihtsalt iseenesest avanema. Üks ilus asi viib teise veel ilusama asjani. Praegu ongi maailma kõige parem aeg. Praegu. See, mis tuleb hingest, on enda oma. Kõik me otsime vastuseid väljast, näeme selle nimel nii suurt vaeva. Tegelikult on kõik vastused meil juba olemas, aga neid mujalt otsides, minevikus elades ning tuleviku pärast muretsedes ei näe me kunagi sellesse hetkesse ega endasse. Jep, alati otsime väljast ja unustame oma nina alla üldse vaatamata. Pole vaja karta hetkes olemist ning selle vältimiseks tühje sõnu raisata. Üks ilus sõnadeta hetk on palju enam kui mitu ning sõnadega, milles midagi ei ole. Mis teed teistele, teed iseendale ning seda, mida teed endale, teed kõigile. Kuulates oma südant ning nii oma teed järgides teeme head nii endale kui ka kõigile teistele. Hirm, ahnus, kurjus ja süütunne ei vii kuskile, aga nende ees tulevikku või minevikku ära joostes jäävad nad ju kuskile ikka. Elu on tegelikult ainult ilus ja positiivne, pärast seda on selgus.

Tervitused!

Ma tean... väga palju aega on möödas mu viimasest sõnavõtust. 

Minu jaanuarikuu on olnud väga teguderohke. Vahepeale jäid kooli lõpueksam ja riiklik 4. taseme kokaeksam. Ma sooritasin neist mõlemad ja olen enda üle väga uhke. Võin suure rõõmuga öelda, et lõpetan 6.veebruaril kooli! 

Kuna vahepeale on nii palju jama jäänud, ei hakka kõike seda lahkama, eriti detailseks pole mõtet minna. 

Aga ma olen õnnelik, sest inimesed on nii ilusad ja head! 

Ülihea! 

Hurt me with the truth, but never comfort me with a lie.

Ilusat 2015. aastat, mu armsad!

Ma ei teagi kust alustada, ja kuidas... ja kas üldse kuskilt alustada...

Aga, ma proovin. 

Minu eelmine aasta lõppes maal olles väga positiivselt, ma nägin ära oma lemmik inimese, oma parima sõbra... ja kõik oli ilus.

Merele läksin ma 19ndast dets. Aeg mil olin merel möödus üsnagi kiiresti, kuigi viimased päevad muudkui venisid ja venisid... 

Jõulud olid terve selle ajajooksul peaaegu kõige kohutavamad. Esiteks, need olid mu esimesed jõulud ilma pereta, ilma oma kassita, ilma jõulufilmideta, ilma lumeta, ilma ema tehtud toiduta, ilma JÕULUTUNDETA! Ja rohke tööga... 

Pisar tuli silma kohe, raadios olid jõululaulud ja terve fb oli täis kauneid jõulusoove.. ja siis olin mina... tujutu plika, südaööni köögis oma kaladega-hihih :d

Jõulud said mööda ja tuju hakkas tasapisi tagasi tulema. 

Vahepeal toimus ka meeskonnavahetus laevas. Teisest vahetusest teadsin ma ainult paari inimest...ja neist reaalselt pidasin oma sõbraks Janarit, sest temaga olin suvel samas vahetuses, ja ta oli täiega tore. Harjumine uute inimestega võttis aega, eelmisest vahetusest anti teisele vahetusele täiesti vale kujutelm..öeldi kellega kuidas suhelda ja hakkama saada. Ma olin kergeltöeldes hirmul, kuid tuli välja, et kõik need uued inimesed on nii toredad ja abivalmid ja nii positiivsed!! Võib-olla see oli erinev kes kuidas, millega välja toite paneb...aga inimesed on inimesed, ja meeskonnatöö oli ikkagi sama.

Igal õhtul peale tööd istusime messis Janariga ja ma muudkui rääkisin kuidas mul päev möödus, nii hea oli lihtsalt kellegagi oma päevasündmusi jagada, kellegagi, kes teeb korraks näo, et ta tõesti kuulab sind :d

järgmine ja kordades hullem katsumus ootas mind ees aastavahetusel.

Inimesed, kes ostsid aastavahetuse kruiisi, said tasuta õhtustada rootsilauas.

See tähendas meile, kokkadele palju ettevalmistusi, veel rohkem pingelisemat tööd.

Muidu 2 katte asemel oli 3 katet, mis kestsid peaaegu südaööni-ehk siis, minu uus aasta saabus köögis, hommikusööki välja pannes. See öö oli täis rasket tööd ja pingeolukordi, kuid me saime sellega hakkama. Meie köögi meeskonnatöö sujus väga hästi, ausalt... 

Peale tööd käisin kajutist läbi ja leidsin ka lõpuks Janari üles, et talle hääd uut aastat soovida. 

Hiljem sattusin levisse ja telefoni hakkasid kuhjuma uue aasta head soovid, üritasin ka kodustele helistada kuid siis kadus levi jälle ära, see oli hetk kui vandusin vist sekundis rohkem kui süda jõudis lüüa. (Minu uusaasta soovid jõudsid maale alles 2.jaanuaril, kui jälle Eesti poolel olin. Naljakas oli seletada inimestele, et tegelikult ma ei unustanud neid ära...vaid lihtsalt levi ei olnud :)

Peale seda tuli juba hommik ja uue aasta õppehäire. 

Siis läks mööda paar töökat päeva.. 

Ja tuli torm..

Tormist nii palju, et minul oli kõik kõige paremas korras. Võin julgelt öelda, et mulle meeldib tormine meri ja selle loksumisega ja kõikumisega harjub suurepäraselt ära, kasvõi nii suurepäraselt, et samal ajal kui teised oksendamas käivad ja tablette söövad... söön ma lihtsalt burksi ja mõtlen kui ilus elu tegelikult on. :))

Ja mis peamine, tormiga saab suurepäraselt voodis magama jääda!!

Viimasel õhtul käisime ka välistekil tormist merd vaatamas... see oli päris huvitav kogemus-ja kindlasti ka ilus. Meri on vapustav!

Mahamineku päeval olin ma väga kurb, ma oleksin tahtnud kauemaks jääda. Ausalt. Tagasivaadates ei olnud need 16 päeva nii tapvalt hirmsad midagi, ja jõulud/ aastavahetus on iga-aastased sündmused!

Mulle meeldis merel väga! Mulle meeldis teine vahetus ja kogu see seltskond seal kokku, mulle meeldis see töö, mulle meeldis see laev! Ma sain nii palju uusi kogemusi ja oskusi...ja ma olen selle võimaluse eest väga tänulik! See oli mu viimane praktika seal... kõik... 

Aitäh Victoria I!

Esmaspäevast algas kool... ja ma jäin haigeks. 5 päeva 39 palavikku...ma vihkan end, ma ei oleks tohtinud haigeks jääda. Nii vähe on veel jäänud. See on lausa uskumatu kuidas 3,6 aastat möödub nagu linnulennult. Kõik armsaks saanud klassikaaslased, ... kõik  lähevad oma teed.. ma ei tea kuidas teistega, aga mina hakkan kõiki igatsema, mul on olnud kohutavalt armas ja ühtehoidev klass, vähemalt mina saan nii öelda, sest mind on alati mu probleemidega aidatud ja ise olen ka alati nii palju kui saanud, kõiki aidanud ja toetanud. 

Peale selle läks esmaspäeval mu parim sõber sõjaväkke(?), vist võib nii öelda.. ma olen hästi kurb, et ei saanud temaga hüvasti jätta, vnoh... pigem nagu "tsau" öelda. :)

Ma ei tea... ma kindlasti unustasin palju asju millest kirjutama pidin... aga jätan need järgmiseks korraks, siis kui uuesti meeldetulevad. 

Olgem paid!