Ülehomme on taas see päev, mil lähen merele. Seekord ootan ma juba hetkel vahetuse lõppu, sest kui ma tagasi tulen, saan kohe-kohe tähistama hakata, nimelt oma sünnipäeva. Ainus asi mille peale saan kindel olla, sest tean, et see tuleb kindlalt...ja mingil tobedal põhjusel ära ei jää.
Mu kodune vahetus oli meeldiv. Ma nimetan seda koduseks vahetuseks, sest leidsin just, et üks kuu, ehk siis mu 30 päeva on jaotatud 15/15, ehk mu töinevahetus ja kodune vahetus. Viimasel ajal ongi mul tunne, et kodu ei ole enam see, mis ta oli vanasti. Igakord kui tagasi tulen on vahepeal nii palju asju juhtunud ja ma ei jõua end kõigega kurssi viiagi, see aeg siin maal läheb nii kiiresti ja siis on juba aeg tagasi merele minna, ja seal ma tunnen end ka nii koduselt... mõnikord ma lausa unustan, et olen tööl. Olgem ausad... mu kodune riidekapp on pooleldi tühi-pool sellest on merel, mu kajutis, mu kapis. Seega on mul ühes kuus 2 vahetust ja 2 riidekappi. :)
Mu vabavahetus ei olnudki nii väga vaba, sest olin hõivatud kooli ja kõigi nende kodustetöödega ja järgi õppimisega. Sellest hoolimata tulin ma suurepäraselt toime. Päris vabad päevad sisustasin sõbrannadega kohvetades ja viisin kurssi end vahepeal toimunuga, seega oli reaalselt maha magatud päevi vähe.
Mõnikord ma tunnen, et ma ei jaksa enam nii. Mõni päev on nii kuramuse raske ärgata ja mõelda kõigele sellele, mis ma tegema pean või kuhu nüüd vaja jälle joosta on. Näiteks lubasin ma oma õemehe juurde ta sünnipäevale minna, kuid seekord lasin endas pettuda. Ma lihtsalt ei jõudnud. Mul on sellepärast nii halb tunne, nagu reaalselt, sest tavaliselt kui ma midagi luban, siis ma ka täidan seda.
Nii...mis veel?
Tegelikult väga midagi.. kuidagi väga mõttetu tuju on. Üldse viimasel ajal läheb kõik nässu. Mul ikka joppab koguaeg nende noh, mitte joppamistega, teate küll. Ei tea? Ma ka mitte.
Õnneks on mul sellisteks "mul on kõik nii pahasti, kas ma võin sulle kurta" hetkedeks mu once in a life kind of person, lühidalt öeldes, kui mul on halb tuju-võin ta peale karjuda, sõimata või mida iganes teha, Ta teab, et ma ei mõtle seda tõsiselt ega solvu mu peale, olgu, kui asi puudutab linnupilte, siis paar minutit(loe: Mõnikord ca paar tundi) vaikust on garanteeritud. :D
Või näiteks kui mul on hea tuju, ta lubab mul end piltlikult öeldes surnuks rääkida- seda ainult sellepärast, et päriselt ma teda ju surnuks rääkida ei saaks... või noh, kes teab-peab veel proovima.
või kui ma olen tüdinud kõigest ja kõigist.... Jep, tema on ainuke, kes saab kõigega kurssi viidud.
Tunned kadedust ja tahaksid teada kus küll sellist inimest leida? Seljuhul mul on kahju, tunne pealegi. :)
Ja nüüd mis muud kui tagasi merele, ning popinädal ja ohtralt järgi õppimist, sünnipäev(millest üritan teha postituse ala Rell sai aasta vanemaks, kuid tarkus ei leidnud sünnipäeva kutset- ja jäi uksetaha järgmist aastat ootama).
Olgem paid ja nautigem sügist!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar