"Aeg oli teinud oma töö. Nad polnud juba ammu kohtunud. Kuid, aeg oli möödunud tegelikult märkamatult. Selle aja sisse mahtus rääkimisi, solvumisi, vaikimist. Kuid mitte vabandamist ega ka leppimist.
Ei, mitte et seda poleks tahetud. Naine soovis seda, kuid...tema hääl ei kostnud kaugele. Peale vaikust oli taas rääkimist, solvumist, vaikimist. Nii see kestiski. Liiga kaua. Kuid nüüd nad kohtusid. Naine oli muutunud. Mees märkas seda pea kohe. Naine justkui säras. Tema juuksed olid pikemad, tema nägu oli naerul. See naine pakatas elust. Ning siis mees tundis miskit enda sees, mille olemasolu ta ei teadnud. See oli kibevalus teadmine. Ta on temast ilma jäänud. Naine on edasi liikuma hakanud. Ta on ilus, särav, elav. Nüüd tundis mees, et ehk...ehk oleks pidanud...kas on veel võimalik...
Ta ei teadnud. Ta ei julgenud ka küsida.
Ning nii ta läks. Selg veidi kühmus ja varjas pisarat silmis. Läks, sest ikka veel oli ta arg."
Mu armsad!
Kuud on möödunud jälle linnutiivul. Ja masterblogija nagu ma olen eksole jõudsin jälle selle koha siin unarusse jätta. Kirjutan 2 sõna mis ma need 3? 4? kuud teinud olen. Põhimõtteliselt nagu mitte midagi, aga samas nagu meeletult. Kõlab ju loogiliselt? Minu arust küll.
Septembri lõpust sain kurva uudise... Pidin oma armsa Europaga pisarsilmi hüvasti jätma ja kolima Superstarile. Sellest teada saades, olin vist rohkem paanikas, kui esimest korda oma esimesse laeva astudes. Aga mis seal ikka. Paanitsesin oma paanikad ära ja läksin. Europa ahtrirambi taha veel küüsi kriipima pole läinud, seega polnud algseks paanikaks põhjust.
Septembri algusest hakkasin ka maapeal tööl käima, mitte küll kokana, vaid teenindajana-sest koju ju ei võeta tööd kaasa või mis?
Kes teeb palju see jõuab palju onja?
Hetkel tunnen end küll olevat sama läbi nagu läti raha...aga siis mulle meenub-et lätis on sama raha nagu siingi :D
Igatahes, kokkuvõttes.. oma viimased kodunädalad olen ma käinud ainult kodus magamas ja selfitamas. Ülejäänud aeg on lihtsalt kulunud kuhugi...kuhugi kuhu ma ei tea.
Ja sõbrad... hästi palju sorrisid, et ma teid unarusse jätnud olen. Ma luban, et ma muudan end kunagi ja mul on aega. Aga kuna, seda ma ei tea.
Kniks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar