Well, tänane koolipäev/köögipäev oli üllatavalt lõbus, hästi lõbus peaks mainima. Tööd oli palju, kuid aeg justkui lendas. Isegi suurpuhastuse tegime oma võrratu seltskonnaga nii muuseas ära. Peale kööki nagu ikka..kohustuslik latte ring ja edasi töölaadale, mis meie andmete kohaselt pidi hakkama kell 15.15- aga tegelikult oli see alanud 14.30.. vähemalt lõpust saime osa-successful! Kui see läbi sai, otsustasime Anzelikaga ühika minna, et ta päris oma enda blogi valmis meisterdada..aga enne kui minema jõudsime minna koputas üks meeldiv naisterahvas mu õlale, ja küsis kas ma olen ikka Reelika. Selgus, et väike päkapikk oli mind talle soovitanud, et tema restoranis praktika läbi viia, kuid nagu te ilmselt juba kõik teate, siis mul on Tallinkis juba koht olemas... See teda muidugi ei heidutanud. Lõpuks jõudsime kokkuleppele, et võtame juulis ühendust. Kui oma telefoni numbrit talle andma hakkasin, selgus et tal see juba olemas. Päkapikk oli talle selle juba sokutanud kuidagi. Tänan seda meeldivat... hilist päkapikku, kes imekombel mu numbrit teab! Aitäh sulle, armas sõber! Tänane päev oli edukas peaks mainima.Koju sõites sain bussis kaardilugeja ametit proovida, hah, üsna meeleolukas reis.
Samas nüüd.. on kuidagi veider tunne, sest ilmselt olen end mõnesmõttes üsna lolliks teinud, mitte et ma ei oleks rumal-ah, seda teavad ju kõik. Mõnikord lihtsalt tundub kõik nii keeruline, kuid samas nii etteaimatav.
Some people, they can't just move on, you know, mourn and cry and be done with it. Or at least seem to be. But for me... I don't know. I didn't want to fix it, to forget. It wasn't something that was broken. It's just...something that happened. And like that hole, I'm just finding ways, every day, of working around it. Respecting and remembering and getting on at the same time.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar