On teil vahepeal tunne, et emotsionaalne valu võib muutuda füüsiliseks valuks. Teil on lihtsalt raske hingata ja pisarad aina voolavad? Te küsite endalt nii palju küsimusi.. kuid õiget vastust neile justkui ei olekski.
On teile kunagi läinud korda keegi, kelle pärast oleksite valmis päeva pealt kõik jätma?
Olete kohanud kedagi, kes on teile endast nii sügava mulje jätnud ja ainus mõte mis teil peas on...oleks see, "Millal ma teda jälle näen"?
On teile kunagi korda läinud inimene, kes hiljemal vaatlusel muutub selleks, kellena väidab end mitte olevat?
Inimesed ei muutu, muutub vaid suhtumine. See on kurb tõsiasi. Inimene esineb kellegi teisena, et saavutada oma tahtmine. Teeb kellelegi haiget...ja siis te mõtlete, et ta ju ei olnudki see, kellena end esitles, et ta muutus(?) Oh ei, inimesed ei muutu.
Olete te kunagi armunud olnud inimesse, kes elab teises maailma otsas-piltlikult öeldes? Alguses on kõik väga tore. See tunne on imeline ja nii siiras kui sa temaga koos oled. Ta ütleb sulle õigeid sõnu-just seda mida sa kuulda tahaksid, ta käitub sinuga nii hästi. Sa tunned end temaga koos nii paganama hästi. Kui ta lahkub... valitseb su sees tühjus. Sa tahaksid temaga rääkida, aga samas ei taha talle pealekäia, Sa lihtsalt ootad ja loodad...sest muud sa ju teha ei saa.
Sa ei saa inimest muuta, sa ei saa teda sundida sinuga rääkima. Sa lohutad end sellega, et kindlasti on tal väga, väga palju tegemist ja kõik.
Ja kui sa teda jälle näed... kordub see kõik taas, punktipealt. Ja siis ta läheb jälle... tehes head nägu, umbes nagu "Oli tore, näeme".
Vaikus.
Ja järsku tuleb see milleks sa valmis ei olnud.
Telefonikõne.
Mida rohkem te omavahel räägite, seda enam sa tunned, et midagi on teistmoodi. See inimene ei oleks nagu see, kellega sa tutvusid. Ta ei ole muutunud, lihtsalt... ta suhtumine ei ole enam see, mis oli varem.
Ja siis see juhtubki... telefoniteel.
Kõik.
Sinna juurde käivad veel paar vabandust ja kaudset komplimenti... mis lähevad ühest kõrvast sisse-teisest välja. Sa ei kuula, sa jooksed kokku... kõik su öeldud sõnad justkui ei tähendaks talle midagi. Kogu sinu siirus ja usaldus...Kõik on ühes suures mustas augus.
Ja siis sa hakkad kõigele järgi mõtlema.
Mis oleks kui?
Kõik kordub eks? Nad kõik on ühesugused... alati. Eks?
Mitte miski ei ole muutunud... tekib alaväärsuskompleks. Mis naelutab su suletuks. Sa ei taha ega suuda enam, sest alati on risk, et kõik just lähebki nii.
Nüüd tekib küsimus
Kas siis seda õiget inimest ei eksisteerigi?
Tihtipeale ütlevad just "seda laadi" inimesed meile õigeid sõnu, tekitavad meis "selle tunde" ja siis kaovad. Sina jääd ahastusse, tema aga peseb oma käed puhtaks ja läheb edasi, justkui midagi ei olekski olnud.
Kuid ka sellel teisel inimesel on oma vaatenurk asjast. Sa küll otsustasid teda mitte ära kuulata. Tegid oma järeldused.
Aga võimalik, et see inimene kes ta on praegu, oli kunagi see inimene, kes oled sina hetkel-ahastuses.
Võimalik, et ka temaga juhtus see... ka tema sai haiget. Ja vältimaks edaspidi haiget saamist, otsustaski ta nii.
Ja nüüd tahaksid sa karjuda, et sa ju ei teeks kunagi, mitte ealeski talle haiget. Jah, see võib küll nii olla, kuid see teine inimene ei taha sind uskuda, ta kardab. Ta ei usalda sind piisavalt.
Sa avastad end ahastuses, paar päeva enne oma neetud sünnipäeva ja mõtled, mille kuradi pärast?
Kõlab ju irooniliselt. Umbes nii, et... Üllatus!... Jah.
Kõike ilusat!
Kallistan!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar